Meie õunapuude lugu
Kõigepealt oli vanaema Mari. Mari oli nagu maapeal elav ingel - keegi ei mäleta, et kunagi üldse oleks kuri olnud. Ta oli üdini hea. Ja väga toimekas. Ja tal oli tõepoolest ingli hääl, mis eriti lauldes esile tuli.
Mari tuli Sinimäele elama koos oma mehe Augustiga. August oli tubli töömees, kohaliku kolhoosi esimees lausa. Nad ehitasid Sinimäele, just Pargimäe lõunanõlvale, kena maja ja rajasid suure aia. Seal aias kasvas sadakond õunapuud. Ja neli toredat tüdrukut. Suur osa õunapuudest kasvab seal praegugi veel edasi. Ning üks tüdrukutest ikka ka ;)
Mari tütar Liidi läks mehele Vellole. Kui Vello oma isa ja vanaisa maad Puhkova külas jälle oma valdusse sai, koliti Puhkovasse ja asuti hoolega vanavanemate maid harima. Lehmad, sead, lambad, lõputud viljapõllud ja kartulimaad käisid asja juurde.
Tänaseks lehmi ja lambaid enam ei ole. Aga on kena maakodu, kus kartul ja kapsas oma tarbeks ikka põllul kasvab, kus maasikad pikas peenras kiirustades küpsevad, et neid toorelt nahka ei pandaks, kus suvel tehakse ikka heina ja talvel metsas puid ja kus varahommikust hilisõhtuni on kuulda laste kilkeid ja naeru.
Meenutades vanaema Mari õunaaeda, sügisest õunakorjamist (ikka redeli, konksu ja korviga puu otsas) ja värskete õunte lõhna täis verandat,
otsustas selle pere naisvägi, et ainult õunameenutustest enam ei piisa - aeg oli küps oma koju suure õunaaia rajamiseks.
Õunaaia, kus kasvaksid õnnelikud õunapuud. Keemiavabad ja hoolest ning armastusest küllastunud.
Mari tuli Sinimäele elama koos oma mehe Augustiga. August oli tubli töömees, kohaliku kolhoosi esimees lausa. Nad ehitasid Sinimäele, just Pargimäe lõunanõlvale, kena maja ja rajasid suure aia. Seal aias kasvas sadakond õunapuud. Ja neli toredat tüdrukut. Suur osa õunapuudest kasvab seal praegugi veel edasi. Ning üks tüdrukutest ikka ka ;)
Mari tütar Liidi läks mehele Vellole. Kui Vello oma isa ja vanaisa maad Puhkova külas jälle oma valdusse sai, koliti Puhkovasse ja asuti hoolega vanavanemate maid harima. Lehmad, sead, lambad, lõputud viljapõllud ja kartulimaad käisid asja juurde.
Tänaseks lehmi ja lambaid enam ei ole. Aga on kena maakodu, kus kartul ja kapsas oma tarbeks ikka põllul kasvab, kus maasikad pikas peenras kiirustades küpsevad, et neid toorelt nahka ei pandaks, kus suvel tehakse ikka heina ja talvel metsas puid ja kus varahommikust hilisõhtuni on kuulda laste kilkeid ja naeru.
Meenutades vanaema Mari õunaaeda, sügisest õunakorjamist (ikka redeli, konksu ja korviga puu otsas) ja värskete õunte lõhna täis verandat,
otsustas selle pere naisvägi, et ainult õunameenutustest enam ei piisa - aeg oli küps oma koju suure õunaaia rajamiseks.
Õunaaia, kus kasvaksid õnnelikud õunapuud. Keemiavabad ja hoolest ning armastusest küllastunud.